Mu aias on üks eriline paik, mis jutustab lugu minu lemmikõunapuust. Mis sest, et tal tüvi oli seest tühi ja igal aastal kandis ta tohutult õunu, mis olid täiesti läilad ja maitsetud. Kärutäite viisi olen neid komposti vedanud – paras nuhtlus, kui aus olla. Aga ometi, ta võra oli nii kaunis ja kevaditi õitses ta kui meeletu, et... no ma lihtsalt ei raatsinud teda maha võtta! Juba ainult selle ilu pärast!

Eelmisel aastal aga tegi suur tuul oma töö ja murdis pool ladvast ära  Olin ausalt öeldes päris õnnetu. Otsustasime, et ei võta teda siiski päris maha. Alles jäi vaid tüvi ja üks poolik oks, mis  pesunööre kinni hoidis. Et vanake päris üksi ei jääks, istutasin ta alla metsiku maavitsa, mis vaikselt mööda tüve üles ronib.
Kuid tänavu näitas see vana puu, et tal on varuks veel üks üllatus, ja mitte ainult pesunööride hoidjana, vaid ka uue elupaigana! Nimelt otsustas üks meie talvine tihe külalistepaar, armsad sinitihased, tema seest tühja oksa sisse oma kodu rajada ja seal pesakonna üles kasvatada. 
Me ei märganudki pisikesi elanikke enne, kui... meie kassi Fredi teravad küüned ühe linnukese elu kustutasid. Kärmelt panime Fredi kinni ja asusime pesa päästma, ligipääsu blokeerides . Nüüd ongi meie õuel selline veider moodne  skulptuur, mis jutustab lugu vastupidavusest ja uuest algusest. Nii et jah, hoian sind veel, vanake!